Raul Keller, Protsess. Kuivnõel, seerias 10 tööd, 30 x 30 cm, 2012. Tartu Kunstimuuseumi kogu.

Raul Keller (1973) on 1990. aastatest tegelenud eksperimentaalkunstiga, mis suhestub asukohaga, improvisatsiooni ja helikunstipraktikatega.  Kelleri tegevus lähtub tugevalt protsessuaalsusest, koha akustikast ja DIY-praktikast ehk isetegemisest ning ta on üks väheseid helikunstiga järjekindlalt töötavaid kunstnikke Eestis.

Üks esimesi Kelleri radiofoonilisi eksperimente oli „Jammer/Segaja“ (2002). Tegemist oli raadioprogrammiga, mis saadeti eetrisse monofoonilise saatjaga FM-sagedusel 105,8 Mhz Tallinnas. Eetriruum oli kolme tunni jooksul avatud kõigile soovijatele. Projekti eesmärgiks oli luua madaltehnoloogiline demokraatlik keskkond, mis uuriks raadioeetri kunstilisi ja tehnoloogilisi võimalusi ilma meedia- ja tehnoloogiaalase tsensuurita. Teosega „Raadio – see on imelihtne!“ (2002) propageeris Keller raadiovastuvõtja isetegemist. Töö laenab oma pealkirja nimeka prantsuse raadioentusiasti Eugen Aisbergi raamatust „Raadio? … See on imelihtne!“, mis 1969. aastal ilmus eesti keelde tõlgituna.

Keller kasutab oma heliinstallatsioonide puhul tihtilugu juba olemasolevat helifooni. Näiteks „Reflektor“ (2007) kujutab endast 24-tunnist helikompositsiooni, mille tarbeks on kahe nädala vältel installatsiooni ümbrusest kogutud helilõike. Installatsioon peegeldab asukohale iseloomulikku helikeskkonda, seda täiendades ja nihestades. „Torpeedod sees“ (2013) on materjalipõhine ruumiinstallatsioon, mis kasutab heli kui „loomulikku/looduslikku“ vahendit – viis Kelleri ehitatud torpeedot mürisevad õhu liikumise tõttu. Samal materjalil põhineb ka tema varasem teos „Torpeedod väljas“ (2011), mille puhul käivitajaks oli samuti õhk, aga ilma elektrilise kaasabita. Berliinis, Villa Elisabethis eksponeeritud „mem: interference“ (2022) on installatsioon, mis kujutab hiiglaslikke heeliumiga täidetud õhupalle, mis on seadistatud madalaimale resonantssagedusele, hakates toimima võnkesüsteemi ehk kõlarina. Süsteemi täiendavad kolm parabooli, mis mängivad moodulsüntesaatori helisalvestisi omavahel sünkroniseerimata lõikudena. Kui käsi võnkuvale õhupallinöörile lähendada, heli muutub. Kellerile on tähtis, et helis oleks juhuslikkust, et see areneks ise, mängijast sõltumata.

Kelleri retrospektiivne isikunäitus „KLANG!“ Eesti Meremuuseumi Püssirohukeldris (2012) andis tema 2000. aastate teises pooles valminud heliobjektidest ja heliinstallatsioonidest ammendava ülevaate. Tema seni monumentaalseim isikunäitus „What You Hear is What You Get (Mostly)“ (2014) Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis oli kolme korrust läbiva installatsioon, kus madalsageduslik mitmeosaline heliteos kompas heliobjektide ja arhitektuurse ruumi, inimtaju ja harjumuslikkuse suhteid, pakkudes ohtralt sügavuti minevaid ruumi ja taju transformatsioone.

Huvist väikevormide vastu, on alates 2010. aastatest tegelenud analoogfotograafiaga. Näiteks rändnäitusel „Ideaalmaailmad“ (2021), kombineeris ta kontaktkoopia printsiibil kesk- ja suureformaadilisi negatiive, mis magnetalusele liimituna toimisid külmkapimagnetitena. Fotokomplekt rändas ringi inimeste kodudes, ja igaüks, kelleni fotod jõudsid, said võimaluse eksponeerida kodus vabalt valitud pildikogumit oma külmpkapil ja kuulata väikesest kaasaskantavast kõlarist näituse jaoks loodud helifooni. Nii ka näitusel „Rahulik ilu“ (2022), kus ta eksponeeris laialt 4×5 cm tasafilmilt kontaktkoopiatena tehtud fotosid, mille tegemiseks kasutas ta Linhof Technika plaatkaamerat.

Kelleri heliväljaanded avalduvad mitmes eri vormis. Pseudonüümi Paul Cole nime alt, on ta väljaandnud burleskset americana muusikat (albumid „Bad Paintings, 2004, „The storm hits“, 2009). Lisaks on ta tegev vabaimpro müraduos Post Horn (koos Hello Upaniga, albumid „Pacific“, 2017, „Patient“, 2022), ta on väikeplaadifirma Muusika ja Kunsti Dünaamilise Koondise (MKDK) asutajaliige ja juhataja, osaleb kunstirühmituses MIMproject ning korraldab Raadiokunstifestivali „Radiaator” ja Raadiokunsti kontsertetendusi LokaalRaadioga (mõlemad koos Katrin Essensoni ja Hello Upaniga).

 

Raul Keller on õppinud Tallinna Ülikoolis kunstiõpetuse ja joonestamise erialal (BA, 1999) ja Eesti Kunstiakadeemias interaktiivse multimeedia erialal (MA, 2002). Ta on end täiendanud mitmes residentuuris, nagu Meinblau Projektraum, Singuhr-projekte, Berliin (2014); Turner Contemporary, Margate (2007) ja Colina Lab, Marseille (2006).
Lisaks kodumaistele projektidele on Keller esinenud ka välismaal – näitustega „Six Drums“ (2016, SIC Galleria, Helsingi), „moondur/shifter“ (2014, Meinblau Projektraum, Singuhr-projekte, Berliin) ja „Notes, scribblings“ (2013, galerii Malonijoi 6, Vilniuses). Koos LokaalRaadioga on ta osalenud Knut Aufermanni ja Sarah Washingtoni kureeritud raadioprogrammis São Paulo biennaalil (2012). Aastatel 2014–2019 töötas Raul Keller Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia õppetooli juhataja ja professoriona. 2015. aastal autasustati teda Kultuurkapitali aastapreemiaga. Raul Keller on üks kunstnikapalga saajaid aastatel 2020–2022.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo
Toeta meid