Merike Estna (1980) on kunstnik, kes töötab laienenud maaliruumis, lahkudes sageli lõuendi piiridest ning hõlmates oma pintslitõmmetega nii keskkondi, esemeid kui ka kehasid. Estna kasutab oma maalides korduvaid elemente, mustreid ning keskendub aina rohkem mütoloogilistele teemadele, pöörates seejuures tähelepanu performatiivsetele aspektidele. Traditsiooniliste käsitöötehnikate tsiteerimisega paneb ta kahtluse alla levinud opositsiooni käsitöö feminiinsuse ja maalikunsti maskuliinsuse kohta.
Estna alustas oma loometeed 2000. aastate alguses fotorealistlike ja popilike maalide ning kollaažidega. Tema varastel töödel jutustavad üleseksualiseeritud naisaktid, võimukad mehed ja naiivsed lapsed neoliberaalsest tarbimisühiskonnast. Magistriõpingute käigus Londonis Goldsmiths College’is Estna stiil muutus, jõudes 2012. aastaks maalikunsti tähendusi taasloova käsitluseni.
Estna praktika oluliseks osaks on maalikunsti ja argielu ühendamine. Ta uurib, kuidas peegeldada pidevalt muutuvat olukorda maalikunsti fikseeritud ja lõpetatud meediumi abil. Estna otsib oma loomingus maalikunsti ja argielu kokkupuutepunkte – tema teostesse on haaratud lavakujundused, pingid, kahhelpõrandad, kardinad, tarbeesemed, rõivad, söögid-joogid jpm. Need tööd on loodud taktiisel moel kogemiseks: näiteks käega katsumiseks, selga või jalga panemiseks, maitsmiseks. Maalikunsti välja laiendamise suundumusi illustreeris Estna isikunäitus „Sinine laguun“ Kumu kunstimuuseumis (2014).
Estna maalikunst võtab sageli vormi, mida kunstnik nimetab „performatiivseks kohaloluks“. Sel viisil saab kunstnikust hoopis omamoodi võõrustaja, kes maalikunsti näol loob lava osalistevaheliseks suhtluseks. Neid ideid näitlikustab nüüdseks korduvalt esitatud performance „Red Herring“, mida kunstnik näitas esimest korda 2017. aastal Ruperti residentuuri raames Vilniuses. Hiljem arenes teos välja „piknikuks maali peal“ – seda on esitatud muu hulgas Performa festivalil New Yorgis (2017), Helsingi nüüdiskunstimuuseumis Kiasma ja Riia kaasaegse kunsti keskuses kim? (2018).
Alates 2016. aastast on kasvanud Estna huvi traditsiooniliste käsitöötehnikate vastu. Ta on eri projektide raames hakanud maalimeediumi laiendamiseks kasutama traditsioonilist keraamikat ja vaibakudumist (teos „Cleaners gloves, painters memoir“, 2017; näitus „Seemet võib initseerida juhuslikult“, 2017) ning kasutanud nii keraamikat, tekstiile kui ka vaipu lõuendina, et viidata ajaloolisele vastandusele käsitöö ja maalikunsti vahel. Kui käsitööd on ajalooliselt peetud eelkõige naiste alaks, siis maalikunst seostub meeste pärusmaaga. Sellest opositsioonist kasvavad välja väärtuspõhised hinnangud: maalikunsti tajutakse ülimusliku ja käsitööd teisejärgulise tegevusena. Nii jõuab Estna vormi- ja materjaliküsimuste kaudu laiema ühiskondliku kriitikani, esitades seejuures küsimusi naiste töö väärtuse, käsitööpraktikate hääbumise, teoste loomiseks kuluva aja ning maalikunsti ja käsitöö range eraldatuse kohta.
Estna vormilisse sõnavarasse kuuluvad korduvad elemendid, mis aitavad sageli tema loomingu temaatilises ja kontseptuaalses maailmas orienteeruda: viipekeele märgid ja emotikonid tähistavad tehnoloogia mõju inimsuhtlusele ning mopid ja kindad ilmestavad soolist hierarhiat nii kodutöödes kui ka kunstivaldkonnas (teosed „Mop up“ ja „Black gloves“, 2017). Alates 2018. aastast tegeleb Estna ka mütoloogiliste teemadega. 13. Balti triennaali jaoks loodud teos „an egg, a larva, a nymph“ (2018) viitab nõiduslike ussi- ja putukafiguuridega kohalikule traditsioonile omistada loomadele meie esivanemate hingi. Mesilasvahast põlevad skulptuurid ja liiliad mullahunnikus laiendasid maali mõjuilma haistmismeelteni ning vastandasid elavate ja surnute maailma ning nendega seotud rituaale (näitus „Disposable Gloves Guide“ Riia kaasaegse kunsti keskuses kim?, 2018).
Isikunäitusel „Mother of Pearls“ Karen Huberi galeriis Méxicos (2019) ja Haapsalu Linnagaleriis („Pärlite ema“, 2020) ühendas Estna autobiograafilised, mütoloogilised, sotsiaalsed ja poliitilised teemad. Ta kasutas pärlmutrit kui sümbolit või metafoori, et selle abil oma uurimistööd maalivaldkonnas laiendada. Eelmainitud teemadest kantuna toimus ka tema esimene isikunäitus „Ghost of the future, filled with memories of past“ (kuraator Andreas Nilsson, 2019‒2020) Skandinaavias – Moderna Museetis Malmös. 2020. aastal lõi Estna koostöös kunstnik Jaime Alonso Lobato Cardosoga kunstniku Hasanlu Armastajad, mille nimi viitab 1972. aastal Iraani aladelt leitud skeletipaarile.
Merike Estna on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti eriala (BA, 2005) ja Londoni Ülikooli Goldsmiths College’i (MFA, 2009). Teda on hinnatud mitme Eesti kunstipreemiaga: Hansapanga stipendium (2004), Eduard Wiiralti preemia (2005), Konrad Mäe preemia (2014). Tema teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudesse ning Loviisa linnakollektsiooni Soomes. Estna on osalenud rahvusvahelistel näitustel nii Euroopas, Ameerika Ühendriikides kui ka Ladina-Ameerikas, sh Karen Huberi galeriis Méxicos, Kunstraumis Londonis, Georg Kargli galeriis Viinis, Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses ja kaasaegse kunsti keskuses kim? Riias. Estna on kunstnikupalga saaja aastatel 2020‒2022.
