Mare Tralla (1967) on 1990. aastatel alustanud eesti queer-feministlik kunstnik ja aktivist, kes tegeleb feministliku kriitika ja identiteediküsimustega, kasutades selleks peamiselt performance’it, videot, installatsioone ja digitehnoloogiaid.
Eesti Kunstiakadeemia maaliharidusega Tralla varase loomingu märgiliseks sündmuseks võib pidada 1995. aasta näitust „Est. Fem“, kus ta osales kuraatori ja kunstnikuna ning mida peetakse Eesti esimeseks feministlikuks näituseks. Tralla eksponeeris seal installatsiooni „Nii me sünnitasime eesti feminismi“ (1995), mis võtab kokku põhilised teemad tema kunstis 1990. aastatel: Ida-Euroopa naiste olukord üleminekuperioodil, ootused naistele taasiseseisvunud Eestis ja elavana püsiva mälestuse nõukogude ajast, mis dikteeris kohalike inimeste mõtteviisi ehk rohkem, kui seda endale tunnistada julgeti.
1990. aastate lõpul süvenes Tralla loomingus digitehnoloogiate kasutamine. 2000–2003 töötas ta Eesti Kunstiakadeemias e-meedia keskuse professorina. Nii on Tralla kunsti seostatud küberfeminismi mõistega – Katrin Kivimaa järgi tähendab see muu hulgas „naiseliku“ atribuutika, teemade ja värvikombinatsioonide kombineerimist soolisi stereotüüpe ja hierarhiaid naeruvääristavaks tervikuks. Interaktiivne installatsioon „Laula minuga“ (2000) keerleb Eestile omase ühislaulmise ja rahvuslike meloodiate ümber. Arvutianimatsioon kujutab supeltrikoos ja ujumismütsis kunstnikku seismas lauluväljakul ja esitamas „Kungla rahvast“. Teoses väljendub Tralla püsiv huvi eestlase ja naise identiteedi vastu, kuid hästi on esil ka naer, iroonia ja grotesk, mida Mare Tralla on tööriistadena kasutanud ka paljudes teistes teostes.
1996. aastast on Tralla elanud Londonis, kus aina rohkem on süvenenud tema ühiskondlik aktivism. Ehkki Tralla on seda oma kunstnikupraktikast teadlikult eristanud, võib poliitilisi seisukohavõtte siiski tema tegevuse lahutamatuks osaks pidada. Juba 1990. aastatel Eestis elades nägi Tralla meediat kui vahendit kunstniku sõnumi edastamiseks, töötades samas välja iseenda meediapersooni – ilge naisterahvas, kes asub väljaspool norme. Kunstnikuna õpitud eneseväljendusviise on Tralla kasutanud tööriistadena aktivistlikus tegevuses, ent ka vastupidi: aktivistina kogetut on Tralla põiminud kunstnikupraktikasse. 2018. aastal 13. Balti triennaali performance’i-õhtule „Bastard voices“ loodud teoses kasutas Tralla neid kogemusi teose taustana, tuues esile küsimused naise positsioonist ühiskonnas ning erinevatest identiteetidest ühtaegu naise, ema, immigrandi, idaeurooplase, lesbi ja aktivistina. 2019. aastal esines Tralla Pärnu XVIII kunstisuve avamisel seksismivastase performance’iga.
Mare Tralla on õppinud maali Eesti Kunstiakadeemias (BA 1995) ja hüpermeediat Westminsteri Ülikoolis Londonis (MA 1997). Viimastel aastatel on ta osalenud järgmistel näitustel: „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“ (Kumu kunstimuuseum, Tallinn, 2018); 13. Balti triennaal „Unusta tont“, (Kim?, Riia, 2018); „Things“ (Tamaraprojects, London, 2018); 13. Balti triennaali performance’i-õhtu „Bastard Voices“ (South London Gallery, London, 2018); „Women“ (Threshold Artspace, Perth, 2017–2018); „Amor” (Oi Futuro, Rio de Janeiro, Brazil, 2016); „Love At the Edge” (Gallery Arsenal Power-station, Białystok, 2015); „1995” (EKKM, Tallinn, 2015). Ta tegutseb aktivistina organisatsioonides Act Up London, No Pride in War coalition ja LGSMigrants. Mare Tralla on kureerinud näitusi, kirjutanud artikleid ja tekste ning õpetanud Eesti Kunstiakadeemias, Central Saint Martinsis ja Westminsteri Ülikoolis.
