Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) on vanim kaasaegse kunsti ekspertkeskus Eestis, mis on 1992. aastast tegelenud Eesti kunstnikele ja kunstiväljale võimaluste loomisega ning korraldab Eesti paviljoni Veneetsia biennaalil.
Laura Põld (1984) käsitleb oma töödes materjalide ja esemete ajalugu ning keskkonnalugusid, ta uurib ruumi organiseerimise viise ja elusolendide põhivajadusi, nagu turvalisus, elupaik ja kogukond. Põld otsib oma installatsioonides seoseid kindla koha ning selle ajaloolise ja poliitilise konteksti vahel. Tema teosed sünnivad tekstiili, puidu, leidobjektide, keraamika ja video ühendamisel.
Üks esimesi näitusi, mille tegemisel kunstnik ühendas mitu meediumi, oli „Katse lavastada maastikku“ (2013). Selleks sai ta ainest äärealadest: võsastunud või inimese risustatud loodusest. Ühel oma suurimal isikunäitusel – „Sada ulma keset merd“ (2016) – avas Laura Põld oma poeetilise tajuilma lätted, võimaldades külastajatel viibida ühtaegu männimetsas, paadisillal, mere ääres ääres, mägedes ja lossihoovis. Ta eksponeeris rakutehnikas põletatud keraamikat, marmormustrigainstallatsioone ning maalskulptuure, segades Eestist, Austriast ja Jaapanist saadud ruumikogemusi. Oma hilisemas loomingus on Põllu sidunud materjalivaliku nende ajaloolise kontekstiga. Seejuures on ta rakendanud traditsioonilisi käsitöötehnikaid, nagu keraamika ja tikkimine, mis pakuvad talle huvi mälu ja kogemuse talletajatena.
Laura Põllu viimaste aastate näitused on keskendunud peamiselt inimese ja looduse vastastikusele suhtele ning keskkonnamõjudele. EV100 kunstiprojekti „Kunstnikud kogudes” (2018) raames lõimis Põld Kunda Tsemendimuuseumi püsinäitusesse alternatiivse keskkonna, mis kajastas Kunda linna, tööstuse ja sealsete loodusvarade ajalugu. Ta eksperimenteeris loodusliku savikrohvi valmistamise meetoditega ja lõi nii monumentaalsed objektid, mis sisaldasid linna ajaloolisi tunnusmärke ja ka leitud kivistisi. Põld kõrvutas inimese loodud maastikuelemente loodusliku materjaliga ka näitusel „Ühised jooned, jääkaru ja elevant“, mida ta tegi koos Andres Toltsiga (2022). Sellel väljapanekul said kokku kaks eri põlvkonna kunstnikku ja vaatajale anti võimalus kogeda, kuidas erinevates vormides suhtlevad omavahel kunst ja kunstiajalugu.
Grupinäitusel „Kunst antropotseeni ajastul“ KUMU-s (2023) kujutati põlevkivitööstust, tööstuslikku põllumajandust, kalapüüki, turbakaevandamist, rabade kuivendamist ning metsatööstust, mis kõik on suurte keskkonnamõjudega majandusharud. Sellel näitusel esines Põld koos kunstnik Lou Sheppardiga, kellega lõi videoinstallatsiooni „Mere pühkimine + Suur tamm + Imelik maja”. Installatsioon uuris karjääride mitmekesist elu pärast kivide ja mineraalide kaevandamist ning tõi esile erinevaid geoloogilisi perioode ja eluvorme. Kõlas Sander Saarmetsa heliteos, mis tugines installatsioonile pealkirja andnud rahvalaulule. LGBT+ segakoori Vikerlased esituses kõlanud hääled suunasid tähelepanuturba- ja põlevkivikarjääride tulevikule ja võimalikele uutele kooseluvormidele, viidates nii looduse ja inimtegevuse vahelistele sümbiootilistele suhetele kui ka spekulatiivsetele tulevikustsenaariumidele, mille kohaselt inimesed ja teised eluvormid kohanevad muutunud keskkonnaga.
Laura Põld on mitmeid kordi esinenud ka kaasaegse kunsti messidel. Näiteks Art Brusselsi messil eksponeeritud isikuväljapanek „Kiud koopas“ (2023) kujutas endast koobastes leiduvaid materjale ja vorme, mis moodustavad omavahel suhtleva ja elava terviku. Need motiivid kajastusid nii Põllu suurtel seinavaipadel kui ka keraamilistes töödes. Seinavaibad kujutasid karjäärides leiduvaid mitmesuguseid pindu, mis näitavad koobaste keerukust ja sügavust. Keraamikatöödes kasutas Põld looduslike kivimite ja mineraalide vorme, mida lisas ka skulptuuridesse, luues sel viisil abstraktseid maastikke ja orgaanilisi vorme. Kunstimessil viennacontemporary oli eksponeeritud Laura Põllu keraamikast ja bioplastist seinainstallatsioon „Olemise viisid“ (2023). Teos keskendus katsumustele, millega inimkond peab silmitsi seisma üleilmsete kriiside ajastul. Nende küsimustega tegelemiseks oli Põld loonud installatiivse paiga, kus sai mõtiskleda võimalike lahendusteede üle.
