Keiu Maasik

Keiu Maasik (1992) on foto-, video- ja installatsioonikunstnik. Tema loomingus põimub isikliku mälu, selle dokumenteerimise ning füüsilise ja virtuaalse maailma vaheliste suhete uurimine. Eelkõige huvitavad teda vägivalla, võimu, soo ja mäluga seotud küsimused ning viisid, kuidas need avalduvad nii isiklikes kogemustes kui ka digikeskkonnas. Varasemates töödes käsitles Keiu Maasik mälu ja dokumenteerimise suhet, hilisemates töödes on tema tähelepanu keskendunud üha enam videomängudele, neis väljenduvatele sotsiaalsetele ja soolistele hierarhiatele ning vägivalla seostele.

Kunstniku esimesed projektid olid „24.11.2007“ (2012) ja „Oktoober 2005–oktoober 2013“ (2013). Mõlemas jälgis ta seda, kuidas ajas muutunud mälestused ja nende dokumenteerimine hakkavad kujundama isiklikku mütoloogiat. Viimases töös paigutas ta lapsepõlvetuppa kaheksa aasta jooksul samas ruumis tehtud 133 fotot, muutes fotoarhiivi ühtaegu mälu kandjaks ja selle asendajaks. Teoses „Kallis päevik“ (2016–2017) käsitles Keiu Maasik isiklike päevikute hävitamist ning minevikku talletavate objektide koormavat mõju olevikule. Nendes töödes vaatles ta mälu kui valikulist ja konstrueeritud protsessi, mille jäädvustamine võib nii säilitada kui ka moonutada isiklikku kogemust.

Vägivalla teema uurimine sai alguse kunstniku pereliikmete huvist tulirelvade vastu ja ka isiklikust kokkupuutest tulirelvaga. See pani teda mõtisklema selle üle, millise võimu ja vastutuse relv inimesele annab. Neist kogemustest lähtudes uurib kunstnik inimeste mõtlemist ja käitumist: miks inimesed relvi omavad, millist turvatunnet või võimupositsiooni need pakuvad ning millistes olukordades inimene relvadega tegelema hakkab.

2020. aastatel on Keiu Maasiku tähelepanu nihkunud üha enam videomängudele kui keskkonnale, kus võimu-, vägivalla- ja sooküsimused saavad virtuaalse vormi. Näitusel „Kummituslugu“ (2022) ning projektis „Üks mäng Erangelit“ (2022) uuris ta mängimise, dokumenteerimise ja reaalsuse piire ning mängukeskkondade sotsiaalseid hierarhiaid. Erilist tähelepanu pöörab ta esimese isiku tulistamismängude soolisele ülesehitusele: naise puudumisele või tema kujutamisele seksualiseeritud ja passiivse osalejana ning mängusiseses suhtluses avalduvale misogüüniale. Tähelepanu all on olukord, kus virtuaalne keskkond võimaldab mängijal enda füüsilisest kehast sõltumatult omandada jõu, kiiruse ja täpsuse kaudu võimupositsiooni. Samal ajal võivad samas keskkonnas taastoodetud maskuliinsed hierarhiad muutuda tõrjuvaks ja vägivaldseks.

Teostes „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“ (2023) ja „Ma tahan kogu roosat komplekti, võib-olla midagi pastelset. Need sobiks punasega hästi“ (2025) vaatles Keiu Maasik virtuaalset maailma kui reaalsusest eemaldumise võimalust ning selle mõju inimese elule ja tajule. Töödes põimusid dokumentaalsus, lavastatud olukorrad ja installatiivse kunsti elemendid, mille kaudu hakkas vaataja üha enam uuritavas keskkonnas ise osalema. Kunstniku viimastes töödes on aina keerulisem mängu reaalsusest eristada: mängukeskkond ei ole enam üksnes kujutamise objekt, vaid toimib mudelina, mille kaudu vaadeldakse tegeliku maailma võimusuhteid, vägivalda ja sotsiaalset käitumist.

2026. aastal valminud installatsioon „Kas ma suren vägivaldset surma?“, mida esitleti Köler Prize’i nominentide näitusel, lähtub visuaalist, milles militaarsetele/mängukeskkondade mustritele on lisatud roosa värv. Värvi valik on seotud mängukeskkonnas avalduva soolise stereotüübiga, mille kohaselt tajutakse roosasid elemente ebamehelikuna. Keiu Maasik pöörab teadlikult selle tähenduse ümber, asetades roosa värvi militaarse kujundikeele keskmesse. Nii tekib vastuolu mängu kui reaalse vägivalla eest põgenemise võimaluse ja selle vahel, kuidas mängukeskkond ise vägivaldset reaalsust kordab.