Kaarel Kurismaa (1939) on üks eesti heli- ja kineetilise kunsti alusepanijaid. Oma kunstiteostes suudab ta ühendada liikumist, valgust, heli ja vormi ning seda nii monumentaalsetes kui ka väiksemates objektides.
Kurismaa loomingu omanäolisus ja eriline käekiri pälvisid tunnustust juba varakult – ta oli kaasatud olulistele avangardkunsti grupinäitustele „SOUP ’69“ ja „Harku ’75“. Algusperioodi kunstiseadeldiste loomisel taaskasutas Kurismaa nõukogude tööstusdisaini: Salvo, Estoplasti ja Norma toodangut. Üks tema tuntumaid teoseid, kolme hiiglaslikku ruuporit kujutav „Helisid tilkuv seadeldis“ (1975, Eesti Kunstimuuseum) järgib 1960. aastate tööstusdisaini ümaraid vorme ja massikultuuri kujundeid, mida võib vaadelda kui viidet popkunstile. Kurismaa kasutab pealtnäha lihtsakoelist kujundikeelt, ehitades leidobjektidest voolujoonelisi pulseerivaid ja häälitsevaid kineetilisi objekte. Tema erksavärvilistes töödes esinevad tihtilugu mütoloogilised tegelased, näiteks „Härjapõlvlane“ (1974), „Päkapiku altar“ (1973) ja „Amori sammas“ (1973).
Kuna Nõukogude Liidus oli ametlikel näitustel osalemine komplitseeritud, otsis Kurismaa teist loomingulist väljundit ja ühines progerokiansambliga Mess, esinedes 1975. ja 1976. aastal kontsertidel Tallinna Polütehnilise Instituudi aulas.
Pärast 1970. aastate avangardilaine vaibumist töötas Kurismaa filmilavastajana Eesti Joonisfilmis ja Nukufilmis, maalis ning lõi tähelepanuväärseid avaliku ruumi objekte. Viimastest on säilinud näiteks „Kineetiline objekt“ restoranis Gloria (1987), vitraažisari „Valguse rütm“ (1987) Paide kultuurimajas ja „Tallinna trammi objekt“ (1993). Hävinud on aga mitu tuntud tööd, nagu Tallinna Postimaja „Kineetiline objekt“ (1980, koos Härmo Härmi ja Rait Präätsaga, demonteeritud 2002), Põhja Kõrgepingevõrkude „Objekt“ (1981, eemaldati 2000), „Valgussammas“ Tabasalu Ühisgümnaasiumi sissepääsu juures (1986).
1990. aastatel toimus Kurismaa loomingus pööre, millega seoses liikus tema tähelepanu popkunsti printsiipidest kantud erksavärvilistest objektidest tehnilisema keelega heliinstallatsioonide poole. Nüüdisaegse vormikeele kasutamise suurepärasteks näideteks on 1997. aastal valminud installatsioonid „Intermezzo“ (Eesti Kunstimuuseum), „Hoovihm“ ja „Alma raudtee“, mida esitleti sama aasta NYYD festivalil (kunstiline juht Erkki-Sven Tüür). Selle ajajärgu teoseid iseloomustab suurem sekkumine ruumi ning mitmesuguste heliallikate koondamine tervikuks.
2001. aastate alguses leidis Kurismaa aga uue põlemise koos Kiwa, Martiini, Andres Lõo ja teiste kunstnikega eksperimentaalprojektis „metabor“, mille raames korraldati postindustriaalsetes keskkondades seikluslikke heliruume. „metabori“ liikmeid ja nende ideid on jäädvustatud lühidokumentaalfilmina „Boreaalsolaarium“ (2005, režissöör Priit Pääsuke).
Seoses kunstniku 80. juubeliga toimus Kumu kunstimuuseumis suur ülevaatenäitus „Kollase valguse orkester“ ning Temnikova & Kasela galeriis isikunäitus „Vanamees ja partituur“ (mõlemad 2019) – viimases eksponeeriti Kurismaa vähem tuntud kollaaže ja maale. Samal aastal jõudis Kurismaa kineetiline skulptuur „Auruekspress ja teivasjaamad“ (1993/2010) Art Baseli kunstimessile Temnikova & Kasela galerii väljapanekus.
Kaarel Kurismaa õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maali erialal (1966–1971). Kurismaad on tunnustatud Kristjan Raua preemiaga (1996), Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakendusliku kunsti aastapreemiaga (1995, 1997) ning Eesti Kultuurkapitali elutöö preemiaga (2019). Tema teoseid leidub Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone ja Zimmerli Kunstimuuseumi kogudes ning erakogudes.
