John Grzinich

John Grzinich (1970) on Ameerika Ühendriikidest pärit heli- ja audiovisuaalkunstnik, kes elab ja töötab Eestis. Alates 1990. aastatest on ta tegelenud heli, liikuva pildi ja kohaspetsiifiliste installatsioonide loomisega, käsitledes kuulamist kui inimkeskse maailmataju ümbermõtestamise vahendit. Eesti kunstieluga on Grzinich olnud aktiivselt seotud 2000. aastate algusest alates, ta on üks väljapaistvamaid helikunsti loojaid Eestis.

Heli kui ruumi tajumise võimalus on tema loomingus oluline uurimisobjekt. Näiteks uuris Grzinich ühe oma varasema projektiga „Uued ajakaardid“ (2008–2012) seda, kuidas kujutada helide abil vaimset, linna- ja looduslikku keskkonda. Mitmes linnas, näiteks Istanbulis, Prahas ja Calgarys, tehtud linnauuringud keskendusid kohaspetsiifilisele ja kollektiivsele kuulamisele ning käsitlesid heli kaudu saadavat ruumilist kogemust kui subjektiivset ja sotsiaalselt jagatud loomeprotsessi.

Heli ja ruumi omavaheline seos on olnud määrav ka Grzinichi hilisemas loomingus. Rahvusvahelises kunstiresidentuuris Jaapanis valmis 2017. aastal installatsiooni „Vee hääled“, milles ta muutis kuuldavaks vee mikroliikumise. Installatsioon koosnes kaheksast bambustorust, mis olid asetatud mägiojasse, nii et üks toruots püüdis veevoolu, teine aga suunas heli kuulaja kõrva. Installatsioonis ei kasutanud kunstnik elektrit ega võimendeid – heli sündis üksnes looduse ja kuulaja koosmõjus.

John Grzinichi 2018. aastal loodud heliinstallatsioon „Geomeetriline resonants“ koosnes maastikule paigutatud pingul pillikeeltest, mis toimisid heli tekitajatena ning kujutasid ruumi struktuuri akustiliselt. Ruumiline kogemus kujunes maastiku, heli ja pingestatud keelte vastasmõjus. Esmalt näidati installatsiooni Kreekas muistse Mükeene asukohas peetud helikunsti festivalil Tuned City ning hiljem Tšehhis Plasy kloostri lähedal.

Rohkem kui kümme aastat kestnud projekt „Geofraktsioonid“ (sai alguse 2009. a) on Grzinichi üks mastaapsemaid töid. Kunstnik alustas Ida-Virumaa tööstusmaastike uurimisest, keskendudes kaevandamise ja energiatootmise käigus kujunenud nähtamatutele või raskesti tajutavatele muutustele. Grzinich salvestas helisid kaevandustes, tehastes ja jäätmeväljade ääres, püüdes tuua esile maastikul toimuvaid muutusi, mis võisid silmale jääda märkamatuks, kuid mida sai kuulata. Teose keskmes on sajaminutiline helikompositsioon, mille iga minut tähistab üht aastat Eesti põlevkivitööstuse ajaloos alates 1921. aastast.

„Geofraktsioone” on eksponeeritud eri vormides. 2021. aastal Kohtla-Nõmmel kaevandusmuuseumis toimunud näitusel „Kohanemine kahanemisega” esitati teost installatsioonina, mille keskpunktiks oli käsitsi joonistatud Ida-Virumaa kaart, mis paiknes põlevkivikihi kujutise ja helitehnika peal. Kõlarite ja helivõimendite abil toodi kuuldavale maapinna sügavamates kihtides toimuv – heli sündis justkui maa all. 2023. aastal sai see projekt Kanuti Gildi Saalis osalusetenduse vormi, kui sarja „Üle Heli sfääriline õhtu” raames esitleti „Geofraktsioonide“ edasiarendust „Helisülem“. Heli levitati ruumis nutiseadmete kaudu ja kuulajaid kutsuti oma helikogemust jagama. Sarnast lähenemist kasutas Grzinich 2025. aastal Kumu kunstimuuseumi näitusel „Nad hakkasid kõnelema“, mille avamisel toimunud performance’il „Helisülem: Geofraktsioonid“ kasutati infraheli ja madalsagedusi, et luua publikule füüsiliselt tajutav heliväli – atmosfäär, milles keha ise muutub teose osaks.

Kollektiivset kuulamiskogemust uuris Grzinich ka osalusetendusel „La Pazi helisülem“, mida ta esitas 2022. aastal Boliivias helikunsti biennaalil Sonandes. Etendus toimus teatrisaalis,  kus umbes 50 osalejat panid samaaegselt oma telefonis käima ühe ja sama helifaili ning hakkasid ruumis ringi liikuma. Moodustus ühine helikeha, mis eksisteeris seni, kuni viimane osaleja peatus – hetkeni, mil saabus vaikus.

2023. aastal Reykjavíkis Sequences kunstibiennaalil „Ei näe” eksponeeritud installatsioon „Jõuetu lend“ keskendus loodusjõudude kuuldavaks tegemisele. Teos koosnes kahest tuuleharfist, mille keeled pani helisema tuul. Praegu kuulub see installatsioon Vaskjala residentuuri püsieksponaatide hulka. Nagu mitmes varasemas teoses, püüdis Grzinich ka siin teha kuuldavaks selle, mis meid ümbritseb, ent jääb enamasti silmale märkamatuks.