Ühel kevadisel päeval 1994. aastal istusime Marko Laimrega (siis ta kirjutas oma nime veel „k“ tähega) Tallinna Kunstiülikooli (üleminekunimi nõukaaegsest ERKIst EKAle) Üliõpilasvalitsuse väikeses toakeses, mis asus peamaja neljanda korruse trepi lõpus. See oli üks koht, kus me sageli tegutsesime ja pidasime maailma ja kunsti, aga eriti eesti kunsti kõrghariduse parendamise plaane. Kes teab, mida me tol päeval täpselt arutasime enne Mari Sobolevi (Kartau) saabumist. Kõige olulisem teema tol ajal oli, kuidas võidelda selle eest, et TKÜ’l  säiliks ülikooli staatus. Kõiki kõrgkoole peale Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli ähvardas ülikooli staatuse ära võtmine. Kultuuri ja kunsti poliitiline marginaliseerimise protsess Eesti ühiskonnas oli võimsalt käima pandud. 

Kui Mari saabus, mainis ta, et oli kusagil tänaval põrkunud kokku ETV toimetaja Mariina Mälguga, kes rääkis, et ETV otsib uusi noori talente ja ideid kultuurisaadete jaoks. Neil olevat mingi konkurss ning ärgitas, et me osaleks. Ausalt öeldes ei võtnud me seda pakkumist eriti tõsiselt, sest kes siis ikka päriselt annab tudengitele saate tegemise võimaluse. Naljaga pooleks kirjutasime mingi idee üles. Mitte kellelgi meist polnud kodus televiisorit, seega ei olnud me teadlikud, milliseid saateid ETVs parasjagu tehakse. Igal juhul olime arvamusel, et enamus neist on puruigavad ning mingit rääkivate peade saadet me teha ei taha. Raoul Kurvitza tehtud saatest „Elustiilid“ olime mõnda episoodi näinud, aga igal juhul ei olnud ETV meie arvates MTVga võrreldav. Ega me seda MTVd nüüd ka kes teab kui palju näinud polnud, aga mingi ettekujutus meil oli ja „Elustiilid“ olid meie arvates raudselt MTVst mõjutatud. 

Marko pakkus, et lähtume Ouroborose (madu, kes sööb omaenda saba) sümbolist. Mul ei ole meeles miks, aga igal juhul andis see meie kolmikule nimeks Trimadu, mida me mõnda aega kasutasime. Saatesarjale panime nimeks „JAEI“, sest see tundus olevat just see sõna või fraas, mida kunstist eemal olevad inimesed kaasaegse kunstiga suhestumiseks kasutasid.

„Soovitusest oma riietuse peale mõelda sai omamoodi katalüsaator tervele saatesarjale.“

Suve saabudes kadusime Tallinnast ning unustasime kogu selle telekonkursi. Mitte kellelgi meist ei olnud telefoni ega e-maili; seega olime täiesti kättesaamatud. Sellest, et ETV meid otsib, saime täiesti juhuslikult teada, jällegi trehvas Mari Mariina Mälku tänaval. Palju hiljem selgus, et mingit konkurssi tegelikult ei olnud, me olime lihtsalt oma aktiivsete tegevustega silma hakanud. 

Esimesele kohtumisele produtsendi Katrin Reimanni, režissöör Aile Ellmanni ja operaator Andres Kulliga läksime otse koolist, kandes mingeid ilmetuid igapäevaseid, minu puhul ilmselt ka maalimisest plekilisi, riideid. Ideid, millest esimene saade rääkida võiks ning keda intervjueerida meil jätkus ja kuna võitlus TKÜ ellujäämise ümber oli tõsine, siis kunstiülikooliga seotud teemad olid meie jaoks kesksel kohal. Ka enesekindlusest ja esinemisjulgusest ei olnud meil puudust. Ainuke soovitus selle kohtumise lõpus oli, et me natuke mõtleks, mis meil seljas on, kuna tele puhul on tegemist visuaalse meediumiga, aga meie väljanägemine sellel kohtumisel oli hallivõitu. 

Soovitusest oma riietuse peale mõelda sai omamoodi katalüsaator tervele saatesarjale. Eriti Mari ja minu puhul. Me otsisime kodust ja kaltsukatest riideid ja need võisid anda ideid saate jaoks. Näiteks, kui me leidsime kuldsed ja hõbedased riided, siis otsustasime, et selle saate teemaks võiks olla „kunst ja raha — kunst ja äri“. 

Kui me esimese saate lindistuse päeval ETV meeskonnaga kokku saime, siis ei olnud meie välimuses jälgegi välja veninud plekilistest kampsunitest. Me olime enesekindlalt mängulised, ilu ja tolleagse moe norme eiravad. Esimese saate lindistuseks valmistusime ette korralikult, aga juba peale esimest intervjuud Eha Komissaroviga sai selgeks kaks asja: mitte kunagi ei tohi intervjueeritavale küsimusi ette saata ning skriptist kinni hoidmine võib toota igavat lõppmaterjali. Mängulisus, improvisatsioon ja reeglite eiramine said meie tööriistadeks suhteliselt intuitiivselt. 

Saadete tegemise aluseks oli see, et me teeme neid nii nagu teeme kunsti. Uskusime, et saated, mis räägivad kunstist, peavad kasutama kunsti tegemise meetodeid, tekitama küsimusi ning mitte kõike lõpuni selgitama, jättes vaatajale võimaluse erinevateks interpretatsioonideks. Samuti ei võtnud me ennast surmtõsiselt ja sageli kasutasime nii visuaalset kui sõnalist irooniat. Isegi Soome kunstiajakiri Taide kirjutas meie saadetest kui väga mängulistest kunstisaadetest. 

Esimese saate tegemise ajal ei olnud meist kellelgi kodus VHS-makki, et filmitud materjali läbi vaadata ja sobivaid klippe valida. Käisime õppejõu Kaarel Kurismaa kodus neid vaatamas ja ajakoode välja kirjutamas. Me tahtsime teha eriti tihedat ja kiire montaažiga saadet, minu mäletamist mööda nii umbes 10 sekundiliste juppide kaupa. Teles meid montaaži juurde muidugi ei lastud, sest monteerijaid oli vähe ja nende aeg väga suures nõudluses. Lõplikku saatesse läks umbes kolmandik sellest, mida me plaanisime. Hiljem oli mul VHS-makk, mille ma ostsin Sorose aastanäitusel saadud preemiaraha eest. Makk oli ühendatud nõukaaegse must-valge telekaga ja vahetevahel oli probleeme pildist arusaamisega, sest kõik oli kuidagi ühtemoodi hall. Neljanda saate tegemise ajaks olime leidnud ka võimaluse, kuidas me ise montaaži juures olla saime. 

Üheksakümnendate ETVs oli mitmeid kunstisaateid, mille saatejuhtideks ning autoriteks olid kas kunstnikud või kunstiteadlased/kriitikud. Need saated püüdsid avada erinevaid teemasid, mida 1990ndate ülemineku ajastul radikaalsed muutused nii eesti ühiskonnas kui kunstimaastikul endaga kaasa tõid. Meie ümber oli korraga väga palju uut ja erinevat, millest oli ju kuidagi vaja aru saada. Kunsti sees olles tundus, et kõik need uued teooriad, kontseptsioonid, ideed, meediad, tehnoloogiad ja meetodid on olulised ka laiale tarbijaskonnale. Esialgu oli ETVl huvi selles protsessis osaleda: edastada professionaalset kunsti ning usaldada selles kunsti tundvaid inimesi. 

See, et „JAEI“ saated said valmis, on suuresti tänu produtsendile Katrin Reimannile, kes oli just Soomest tulnud, täis energiat, vastuvõtlik eksperimentidele ning kindlasti pidas ta ETVs maha nii mõnegi lahingu meie kaitseks. Ma tean, et meie saadete peale kaevati ja „korralikud“ kodanikud saatsid kirju, mille tulemusena saadete esialgset eetrissemineku aega muudeti hilisemaks. Ka oli algselt plaanitud kuus saadet, aga peale viienda saate, mis sidus sotsialistliku realismi ja sotsiaalse kunsti, jaoks väikeste häppeningide korraldamise sotsiaalministeeriumis, avaldati survet, et meie saateid enam eetrisse ei läheks. 

*

Selle väikese meenutuse kirjutamiseks vaatasin läbi kõik „JAEI“ saated, „Elustiilid“, liiga mitmed „Ars et vita“ saated, „Detektori“ ja mõned hilisemad „AKU“ ja „OP“ saated ERR arhiivist. Viimati vaatasin kõiki „JAEI“ saateid ligi kakskümmend aastat tagasi. Kuna nende saadete tegemisest on möödas 26–27 aastat, siis selline ajaline distants lubab vaadata neid kuidagi neutraalselt. Panin tähele, et neis on nii palju elulist ja tolle ajastu tunnet ning seda just seetõttu, et me ei ilustanud midagi, jätsime sisse selle, mida peeti „praagiks“ ja mitte ükski intervjuu pole tehtud stuudios. Näiteks, kui kunstnikud Tom ja Laurentsius magasid intervjuu maha, läksime me ise nende juurde, ajasime nad üles ja tegime intervjuu kohapeal, Tallinna Kunstiülikooli ühikas. 

Kunstisaade „JAEI“ on kättesaadav ERRi arhiivist.