Toomas Thetloff

Toomas Thetloff on 2000. aastate teises pooles Eesti kunstimaailmas esile kerkinud tekstikeskse kunstipraktikaga, mis liigitub hõlpsasti Nicolas Bourriaud’ “suhestuva esteetika” võtmekontseptsiooni teenistusse ja milles opereeritakse enamasti kas tahtliku eksituse, produktiivse veateate või (kunstiteose) dematerialiseerumise toimeloogikaga.

Esmalt võiks väita, et Thetloffi olemuslikult postkontseptualistlik kunstipraktika juhindub peamiselt kahest “võlusõnast” – viga (error) ja tühjus (emptiness). Kunstnik teab, et mitte miski ei ärrita “kõrge” kunsti kontekstis reavaatajat rohkem kui näitusesaalis vaikselt kohale hiiliv arusaam, et kunstiteos on kas “vigane” (ehk töötab vastu vaataja harjumuslikele eeldustele-ootustele kunstitarbimise osas) või on hoopiski täielikult dematerialiseerunud (ehk näitus on “tühi”, kuna seal puudub kombatav kunstiobjekt). 2011. aastal toimunud Maria Arusoo kuraatorinäitusele “Kontinuum. Kunst kui taju. Ruum kui protsess” Tallinna Kunstihoones ehitab Thetloff näiteks seina külge kinnitatud puhuri näol ruumiinstallatsiooni, mille all seistes sai näitusekülastaja tunda kerget õhuvoolu – Thetloff ütleb selgituseks, et tahtis luua midagi mittefüüsilist, mida ei saaks otseselt näha ega katsuda, samal ajal kui just need inimtegevused seostuvad enamasti visuaalkunsti retseptsiooniga. Kadunud kontseptualismiklassikule Sol LeWittile see jutt kahtlemata meeldiks.

Toomas Thetloff on õppinud Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja Tartu Kõrgem Kunstikoolis fotograafiat. Tema kunstniku-CV-s pole 2011. aasta seisuga isiknäitusi, küll aga leiduvad esinemised mitmetel kaalukatel rühmanäitustel. Näiteks üks tema tuntumaid teoseid “Tõde ja õgius” pärineb rühmanäituselt “Tekstist masinani” (Rael Artel Gallery) Tartus 2007. aastal. Põhimõtteliselt oleks õige väide, et Thetloff kuulub laiemasse “koolkonda” või sõpruskonda, mis on koondunud Eestis 1990. aastate teises pooles esile kerkinud postmodernistliku multitalendi Kiwa (Jaanus Kivaste) ümber, kes on mängleva kergusega jaganud end nüüdiskunsti näituste organiseerimise, eksperimentaalkirjanduse ja -muusika, DJ-praktika ning kunstiõppejõu töö vahele.

Enamasti suudab Thetloffi siiski ka suuremas seltskonnas luua olukorra, kus tema töö paneb inimesed rääkima. Näiteks rühmanäitus “Lack of Stimulus” (Gallery Rivoli 59) Pariisis 2010. aastal, kus Thetloffi teos “Ettevaatust, aste!” satub koguni galerii personali sisetsensuuri objektiks. Ja see, mida ta teeb, on vaid ühe galerii trepiastme kolm sentimeetrit kõrgemaks ehitamine! Thetloff soovib siin ilmselt näidata, kui raske on elitaarsesse artworld’i ükskõik kas siis vaatajana või kunstnikuna sisenedes “ületada künnist”, ent galeriipersonali tabab seevastu mure reanäitusekülastaja turvalisuse pärast. Äkki ikkagi keegi ei näe pealkirja “Ettevaatust, aste!” ega tunne trepikõrgenduses ära kunstiteost? Komistab ja kukub ning kaebab galerii kohtusse? Thetloff raporteerib pärast, et tema teos eemaldatakse ekspositsioonist öö varjus ja peidetakse. See on ennetav rünnak par excellence. Raske on siin kõrvaltvaataja positsioonist aru saada, kumb oli kunstnikule lõpuks olulisem – kas trepikõrgendus või action’lik lugu, mida tagantjärele pajatada. Kas “kunstiteos” on antud kontekstis objekt või hoopiski objekti eksponeerimisest vallandunud mõttevahetus? Ka 2010. aasta II Artishoki biennaalil eksponeeritud Toomas Thetloffi ja Taavi Piibemann “Schrödingeri kast” polnud esmapilgul muud kui üks suletud kast, ent kahtlemata tiivustas ajalooviide austria füüsikule Erwin Schrödingerile näitusesaalis tuliseid diskussioone, et mis siis seal kastis ikkagi on: kas (kasti avamisel poolestuv) mürgiampull või (elus ja/või surnud) kass? Isegi õnnis Marcel Duchamp ei oleks osanud paremini panna näitusevaatajat mõtlema, mis siis ikkagi on see nõndanimetatud kunst.

Niisiis, mida eespool öeldust järeldada? Toomas Thetloff on teadagi trikster, troublemaker, Tagurpidi-Ants. Kunstnikuna ei ole ta kuigi tihti astunud afääridesse, mille eesmärk oleks midagi toota (à la joonistus, maal, video, objekt jmt) ja mida saaks omakorda edasi müüa, taaskinnitamaks arusaama, et eksisteerib ühiskond ja “kunst”, majandus ja “kunst” või indiviid ja “kunst”, mis siis omakorda kuidagi oma probleemseid suhteid klaarima peavad. Thetloff viskab sellesse palavasse ja higisesse jututuppa sisse astumise asemel pigem mõne vembu, loob situatsiooni, mis hakkab iseennast lahti kerima ja võib potentsiaalselt jõuda välja kes teab kuhu. Ja kui ei ole reaktsioone, siis ei ole rangelt võttes ka millestki rääkida – ei maast, ei ilmast, ei suhestavast esteetikast. Hüpoteetiliselt saab näiteks küsida: kas Thetloff oleks viitsinud teha oma ikonoklastilist hävitustööd eestlaste ühe kultuurilise “tüviteksti”, 20. sajandi alguse romaanikirjaniku A.-H. Tammsaare peateose “Tõde ja õigus” kallal, eeldades, et see jätab eestlased täiesti külmaks? Kindlasti mitte, aga et kunstnik võis kindlalt eeldada, et digitaalsest anagrammikonverterist läbi lastud romaani publitseerimisest sünnib skandaal nagunii, siis tühistub ka niisugune küsimus. Pealegi, mitte miski ei näita paremini tõsiste asjade naeruväärsust kui nende jäljendamine mõne pisikese vea või nihke hinnaga. Nii näiteks võis koos Erkki Luugiga Tartu Ülikoolis korraldatud üritus “Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents” ju lõppkokkuvõttes tunduda mõnele juhuslikule saaliastujale täitsa tavalise teaduskonverentsina?Üks kõigi error’ite eest, kõik ühe error’i eest...

Andreas Trossek