Timo Toots

Timo Tootsi kunstnikuprofiilis torkab silma multidistsiplinaarsus: informaatikat õppinud meediakunstnik, kes kasvas välja Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnast. Ta alustas oma kõrgharidusteed Tartu Ülikooli informaatika osakonnas, kuid leidmata seal piisavalt loomingulist väljendusvõimalust astus Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonda. Karlsruhes, Saksamaa mitteametlikus meediakunsti pealinnas õppides, leidis Toots viisi ühendamaks oma programmeerimisoskused ja loomingulise energia.

Tootsi loomingut on lihtne liigitada meediakunsti alla: 2011. aastal esines ta tööga “Memopol II” meediakunsti näitusel Kumus ning 2012. aastal võitis Ars Electronical interaktiivse kunsti kategoorias peaauhinna. Tänu informaatikaõpingutele on ta põhjalikult kursis kaasaja igapäevaelu nähtamatute, virtuaalsete struktuuridega ning teeb oma tööde juures vähemalt osaliselt programmeerimist ise. Ent meediakunst oleks Tootsi jaoks liialt kammitsev kategooria.

Tootsi esimeseks läbimurdeks võib  pidada aastaid 2007 ja 2008, mil ta esines näitustel oma esimeste interaktiivsete installatsioonidega. 2007. aasta näitusel “Midagi on valesti”  Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis uuris Toots  töös “Don't”. inimpsühholoogia toimimist ning  seadis selleks üles tegevuste jada. Näitusekülastaja siseneb ruumi, kus postamentidel seisavad värvilised geomeetrilised skulptuurid. Ahvatlusena asub ruumis ka punane nupp, mille funktsioon on külastajale teadmata. Sellele vajutamisel  algab sotsiaalne eksperiment, mille käiku salvestab videokaamera: üks skulptuur paiskub postamendilt maha. 2008. aastal toimus Vaal galeriis Kiwa kureeritud näitus “1 reaalsus, 1 error”, millel Toots esines oma seni enim ringireisinud installatsiooniga “Meediamull”. Internetipõhine interaktiivne töö külvab näitusekülastaja üle teabevooga. “Meediamull” on ühest küljest meediakriitika nn kollase ajakirjanduse aadressil ning kommentaar meediamaailma toimimisprintsiipide kohta, mille käivitavaks elemendiks, nagu ka “Meediamulli” puhul, on inimene. Teisest küljest piltlikustab Toots selle tööga info ülekülluse, sisukuse ja läbitöötamise võimalikkust.

Üheks olulisemaks tööks Tootsi senises loomingus on vaieldamatult “Memopol”, mis pälvis ka Ars Electronica auhinna. “Memopoli” eelkäijaks võib pidada tööd nimega “Autahvel” 2009. aastast. Mõlema töö põhimõte on sarnane: koguda ID-kaardi põhjal kasutaja kohta andmeid, töödelda saadud infot ning projitseerida tulemused süstemaatiliselt-diagrammatiliselt suurel ekraanil. Kui “Autahvli” ID-kaardi lugemine ja sellest info ammutamine oli veel lapsekingades ja suhteliselt tagasihoidlik, siis “Memopol I”, mida eksponeeriti esmakordselt Tartus Y-galeriis 2010. aastal, laveeris ohtlikult andmekaitse, isikuturvalisuse ja info kättesaadavuse piiril. “Memopol”, nii selle esimene kui teine väljalase, on täielikult oma ajastu laps. Alates 1990. aastate keskpaigast oli Eestil olnud riiklikul tasemel selge kontseptsioon ja soov integreerida infotehnoloogiaid inimeste igapäevaellu võimalikult palju ning tänase päeva seisuga võib öelda, et see on õnnestunud. Mis aga seejuures puudulikuks jäi, oli avalik arutelu riiklike elektrooniliste andmebaaside teemal, mis võimaldavad juurdepääsu nii kodanikule, riigile kui ka potentsiaalsele kurikaelale, kes inimeste isiklike andmeid manipuleerida võivad. “Memopol” on üks esimesi kriitilisi analüüse suunal internet-privaatsus-ligipääsetavus. Teos töötab ID-kaardi abil ning ilmselt parimal kujul just Eestis, kuna teistest Euroopa riikidest oleme kaugel ees nii riiklike elektrooniliste andmebaaside mahu kui ja ligipääsetavuse poolest. Kuid Tootsi huvitab lisaks bürokraatlikule infokogumisele ka inimeste mõneti vabatahtlikult eksponeeritav info sotsiaalvõrgustikes. Ka siin võib täheldada privaatse teabe haldamise delegeerimist võimudele, mille üle üksikisikul endal on minimaalne kontroll. Tähtsuseta pole ka teose füüsiline vorm: “Memopoli” iseloomustab mängulisus, see on spektaakel koos visuaalide ja heliga. Pimedas eraldatud ruumis eksponeerimisel on omad plussid: inimene seisab näost näkku hirmuäratava masinaga, mis peale nupuvajutust enam ei seisku. Hoiatus masina-etenduse lõpus on aga tabav, kuid häiriv: internetti jäetud digitaalne jälg,, on nähtamatuks ohuks privaatsusele ja kergesti manipuleeritav.

“Elektron” on Timo Tootsi uusim töö 2012. aastast ja see paistab vormiliselt jätkavat “Memopoli”, kuigi sisuliselt on need kaks interaktiivset installatsiooni võrdlemisi erinevad. Küll aga osutavad mõlemad Tootsi süvenevale huvile “suurte masinate” ehitamise vastu, mille kujundusse ilmub kindel annus retroesteetikat ja nii tõsidust kui mängulisust. “Elektron” püüab näitlikustada elektritootmise protsessi, elektri teekonda tootmisest tarbijani.

2009. aastast on Timo Toots koos oma sõpruskonnaga vedanud projekti “Linnujaam”, millega liitus ametlikult 2011. aastal ettevõtmine nimega “Soodevahe”. Nende kahe projekti koosvaatlemine on õigustatud eelkõige seetõttu, et nad toimuvad ühes ja samas kohas: Tallinna lennujaama taga asuvas illegaalses suvila- ja aiamaapiirkonnas. “Linnujaam” kujutab endast Tallinna lennujaama piraat-seiresüsteemi, mis kogub ja edastab infot kohaliku lennuliikluse kohta. “Linnujaama” peastaap asub Soodevahes, nn vanas daatšas. “Soodevahe” projekti eesmärgiks on elustada kogu piirkonda ja tuua sinna kultuur:plaanis on ehitada sinna “Soodevahe muuseum”, pakkuda juhuslikele turistidele majutust jne. Kogu tegutsemist ajendab lisaks kõigele muule ka asjaolu, et Soodevahe piirkond jääb ette lennujaama laienemisplaanidele ning see väga omanäolise argikultuuri ja arhitektuuriga isetekkeline asustus kaob ajalukku.

Interaktiivsetele installatsioonidele, sotsiaalsetele avaliku ruumi projektidele ja häppeningidele lisaks on Timo Toots koostööprojektides tegelenud ka heliga. Esimeseks katsetuseks oli “Alternatiiv” 2006. aastast, mis valmis koos Sigrid Viiruga; kohaspetsiifiline, internetist allalaaditav helimäng. 2007. aastal valmis Tootsil koostöös Eve Arpoga heliinstallatsioon “Viis ja sõnad”, mis Tootsile omaselt põhines mängulisel aspektil. Seni suurimaks helitööks seni on “Mobiilisümfoonia”, mille kaasautoriteks olid Riin Rõõs, Eve Arpo ja Lauri Eltermaa. Ruumiliselt paigutatud vanad mobiiltelefonid olid heliallikaks, mida juhtis süntesaatori-taoline muusikainstrument.

Timo Toots on kunstnik-leiutaja-insener. Talle meeldib paljastada ja mängida, pakkuda vaatajale meelelahutust, kuid jätta alati midagi mõtteisse kripeldama. Ühe vajutusega punasele nupule – mis hakkab tasapisi muutuma Tootsi signatuurelemendiks – suudab ta üliintensiivselt hõlmata vähemalt hetkeks, kui mitte kauemaks, vaataja-osaleja kõik meeled ja juhtida osavalt tema tähelepanu. Tootsile on raske leida eelkäijat kohalikus kunstimaailmas, kuid ühe huvitavama ja viljakama paralleeli võiks tõmmata Kaarel Kurismaa loominguga: mõlemad väldivad liigset tõsidust, panustades heale huumorile ja meeleolu loomisele ehitades üks popilikke, teine retrostiilist lähtuvaid kunstimasinaid, kuigi, tõsi, nende kahe kunstniku masinate skaalad erinevad oluliselt. Tootsi loomingust ei saa veel teha põhjapanevaid üldistusi. Multidistsiplinaarne nii õpingutes kui kunstis, opereerib ta vabalt erinevate väljendusvahenditega masinatest eskkonnaprojektide ja osalusprintsiibil toimivate installatsioonideni.

(Kirjutanud Ragne Nukk)