Laura Kuusk

Laura Kuusk: vahendatud vaatamised

Laura Kuusk (s. 1982)  on semiootika taustaga fotograaf, kes peale Eesti Kunstiakadeemia lõpetamist asus elama Lõuna-Prantsusmaale Grenoble’isse. Alates 2010. aastast õpib ta Annecy kõrgema kunstikooli eksperimentaalses post-diplomiõppes. Oma loomingus tegeleb Kuusk jutustamissituatsiooni uurimisega kunstis, läbivateks teemadeks on pilk, vaataja ja pildi omavahelised (võimu)suhted ning erinevad jutustuse loomise vahendid.

Tegu on kirjutava kunstnikuga, kes on visuaalse väljenduseni liikunud strukturalistliku ja post-strukturalistliku filosoofia kaudu. See on vältimatu taustainfo, mis on määrav, et mõista Kuuse tööde mõttelisi aluskihte ja metatasanditega tegelemise kergust. Teoorialt praktikale liikuv hariduskäik on andnud võimaluse uuteks vaatenurkadeks ja uurimuslikuks kunstnikupositsiooniks. Seda huvitavam on jälgida, kuidas on kulgenud Laura Kuuse interdistsiplinaarne projekt, milline on selles ratsionaalsuse ja intuitsiooni vahekord ning kuidas visuaalne külg on liikunud esimestest katsetustest visuaalse väljapeetuse suunas.

Uurimuslik kunst seisneb süstemaatilises ja sihipärases probleemipüstituses. Olgu selleks visuaalne, temaatiline või meediumispetsiifiline küsimus. Laura Kuusk on oma töödes läbivalt tegelenud vaatamise ja vaatenurgaga. Varases videos  „Seitse armastatud jõululaulu” (2006) istub kunstnik romantilises küünlavalguses jõululaua taga koos kaaslasega, kelleks hiljem osutub ta enda videokaamera. On selge, et suhe on alles noor, kuid suure potentsiaaliga. Vaataja näeb stseeni kaamera pilgu läbi, mis veelgi aitab luua muljet kaamerast kui elusolendist ja tõsiseltvõetavast suhtluspartnerist. Kuuse magistriprojekt „Objektiivid” (2008) on fotofilm, mis räägib keerukas pseudodokumentaalses võtmes loo ühe elektriinseneri salapärasest kadumisest. Vaataja peab toodud vaatepunktide ja fragmentide põhjal konstrueerima loo mehest, keda ei ole kunagi olemas olnud. 

Järgnevates töödes on Kuusk enda jutustajapositsiooni taandanud ja pööranud rohkem tähelepanu jutustuse konstruktsiooni esiletoomisele. Fotoinstallatsioonis „Nuga” (2008/2010) on kahe filmiliku kaadriga loodud pinev õhustik ja rohkelt võimalusi selle tõlgendamiseks. Naine peseb nõusid, käeulatuses suur kööginuga, ja vaatab selja taha. Esimese fotol vesi voolab ja käed on kraanikausis, teisel on vesi kinni keeratud ja käsi on justkui noa järele haaramas. Kas tegu on süütu perekondliku vestlusega ja järgmiseks hakkab naine nuga pesema või kuulis ta hääli ja on valmis ennast sissetungija eest noaga kaitsma? Vastust sellele ei ole, lahenduse puudumine suunab tähelepanu hoopis baasmehhanismile, millega vaataja tahab automaatselt kahe kõrvutiasetseva kaadri põhjal sidusat lugu luua.

Teosetud ideefilmid

Sarnaselt mängib vaataja võimega lugu luua dokumentaalfilmide seeria „Peaaegu filmid” (2010-2012).  Seeria koosneb neljast filmist, igaühes neist räägib erinev inimene filmist, mida ta tahaks või plaanib teha. Inimesed jutustavad haaravalt oma filmi süžeeliinist ja külastavad võimalikke võttekohti. Osava montaaži tulemusel tekib vaataja ette vastavalt kas vandenõuteooria, müstiline muinasjutt või vägivaldne õuduspõnevik. Need on suurepäraselt toimivad ideefilmid, mis räägivad haaravalt unistuste ja reaalsuse kokkupõrkest ning võib-olla ka mõtte jõust. Filmi tegemine ei jää mitte režissööri, vaid vaataja fantaasia hooleks.

Laura Kuusk on Grenoble’isse kolimisest saadik olnud seotud kohalike kunstnike kollektiiviga (1), kellele omast püüdu ebakonventsionaalses tehnikas ja tihti argiesemeid kasutades nn mitte-teoseid luua on Prantsuse kunstikriitik Nicolas Thély kirjeldanud mõistega „teosetus” (pr k désœuvrement – tööst, tegevusest, teosest ilmajäämine, jõudeelu): liikuda väljaspool korporatiivset (kommertsgaleriide) maailma, tegeleda vaimsete väärtusega viisil, nagu seda pakub jõudeelu absurdsus ja poeetilisus.(2) Laura Kuuse „Peaaegu filmid” on hea näide sellest, kuidas toimub Thély kirjeldatud teose kaotamine – teost ennast ei ole vaja, kui sellest rääkimine annab peamise edasi. Ülejäänud on juba käsitöö.

Kuuse suurem isikunäitus „Spéciale Dédicace” (Pühendusega) toimus augustis 2011 Annecy kooli stuudios. Näituse visuaalseks naelaks oli Annecy ajutise suveresidentuuri käigus tehtud kohaspetsiifiline video „1% Annecy’le” (2011), mille jaoks Kuusk filmis Annecy järve kõrgresolutsioonilise kaameraga ning aeglustas selle 1/100 kiirusele. Lisaks viitele Prantsusmaa  1% süsteemile (1% artistique), millega iga avaliku ruumi ehitise eelarvest läheb 1% avaliku konkursi alusel valitud kunstitööde teostamiseks, on see ühelt poolt kummardus selle mägedest ümbritsetud järve maalilisele ilule ja teisalt selle fetišeeritud maamärgi sulgudesse asetamine ja ebareaalseks muutmine.

2012 suvel korterigaleriis Motel 763 toimunud isikunäitusel „Rear Window” (Tagaaken) mängis Kuusk vaatepunktide paljususe ja perspektiiviga. Kõik näituse intallatsioonid olid paigutatud lakke, mille nägemiseks olid näituse külastajad varustanud käsipeeglitega. Külastajad pidid kõndima galeriis samaaegselt peegliga lakke vaadates ja ruumis orienteerudes. Vaatepunkti lõhestumine lõi visuaalseid nihkeid ja murdis tavapärast ruumitaju.

Koostööplatvormid

Laura Kuuse intellektuaalne projekt on laiema haardega kui ainult ta enda kunstiline looming ning hõlmab mitmete koostööprojektide kureerimist – põhiliselt näituste ja seminaride platvorm „Doings or Not“ koostöös Margit Säde-Lehniga ning eksperimentaalne galerii Loop, mis on samaaegselt ka kõigi osaliste kollektiivne kunstiprojekt.

„Doings or Not“ sai alguse 2008 eesti noori kunstnikke tutvustava samanimeline näitusega Sloveenias ning jätkus aasta hiljem näitusega Tallinnas. Muhu saarel kunstitudengite ja praktiseerivate noorte kunstnike ühise suvelaagrina toimunud kaks seminari ja õpituba (2008, 2011) keskendusid mh ideede ja materjalide taaskasutamisele ning oludespetsiiflisusele.

Omalaadne koostööprojekt on galerii Loop – kaasaskantav nukumaja, mille Kuusk leidis 2009 Grenoble'i tänavalt. Edasi on sellest saanud rahvusvaheline näitusepind, mis on postipakina reisinud mitmel pool Euroopas ja kus on korraldatud rohkem kui 15 erinevat grupi- ja isikunäitust (mh Tartu kunstirühmitus Duul, naiivkunstnik Asta-Helbe Jukk jt). Loop pakub suurele kunstile mängulist vaheldust. Näitus ei pea olema monumentaalne – ideid väikesele pinnale paigutades on need võimalik veelgi enam luubi alla võtta ja proovile panna.

Sarnaselt uurimuslikele kunstiprojektidele on need kaks koostööplatvormi mõlemad osa Laura Kuuse pikemaajalisest protsessist, mille eesmärgiks on mänguliste katsetustega harjumuspärase kunstitegemise ja vaatamiskogemuse piire kombata.

Martin Rünk

 

(1) Kunstnikud, kes on koondnud 2007. aastal  Stéphane Sauzedde’i initsiatiivil loodud Oui kaasagse kunsti keskuse ümber: Camille Laurelli, Clôde Coulpier, David Lefebvre, Fabrice Croux, Pascale Riou, Séverine Gorlier jt.
(2) Nicolas Thély, Together Alone. – Camille Laurelli. Pdf-kataloog, L’école supérieure d'art de Grenoble, 2009, http://issuu.com/camillelaurelli/docs/camille_laurelli, külastatud 27.05.2012.