Kristina Norman

Kristina Norman on Tallinnas töötav kunstnik ja dokumentaalfilmitegija, keda võib pidada konkurentsitult edukaimaks 2000. aastatel Eestis debüteerinud kunstnikuks
rahvusvahelise artworld’i kontekstis. Ta on seni noorima kunstnikuna esindanud Eestit rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil (2009) ja tema töid kuulub 2011. aasta seisuga mainekatesse muuseumikogudesse nii Eestis (Kumu kunstimuuseum) kui ka Soomes (Kiasma). Osana sisuliselt esimesest postsovetlikust põlvkonnast, kelle lapsepõlveaastad jäävad Berliini müüri langemise eelsetesse 1980. aastatesse ja väljakujunemine kauboikapitalistlikesse 1990. aastatesse, on 1979. aastal sündinud Normani teostepagas kantud peamiselt ajaloolistest, poliitilistest ja ideoloogilistest paradoksidest, mis iseloomustavad mistahes murrangulisi ühiskondlikke siirdeajastuid.

Oma põlvkonnast on ta kahtlemata kuulsaim, aga ka kurikuulsaim kunstnik Eestis. Kristina Normani nimi sööstis suure skandaaliga Eesti laiatarbemeedia tähelepanuorbiiti 2009. aasta mais, kui selgus, et märkimisväärne osa tema projektist, mis oli rahvusvahelise ekspertkomisjoni otsusel valitud esindama Eestit 2009. aasta Veneetsia biennaalil, kujutas endast videodokumentatsiooni järgmisest aktsioonist. Kunstnik nimelt toimetas nn pronkssõduri (1947. aastal punavõimude püstitatud “Tallinna vabastajate monument”) endisele asukohale Tõnismäele sealt 2007. aasta aprillirahutuste käigus teisaldatud skulptuuri kullatud jäljendi, mille kõigepealt juhuslik tuuleiil ümber lükkas ja mille seejärel politsei ära viis. Aktsioon oli ajastatud 9. maile, mil venelased tähistavad traditsiooniliselt võitu Suures Isamaasõjas ehk Teises maailmasõjas. Kohaliku sootsiumi reaktsioon oli ülimalt allergiline ja ei oleks liialdus teha kokkuvõte, et nii eestimeelsed kui ka venekeelsed inimesed süüdistasid lõpuks kogukondadevahelise dialoogi vajadust deklareerivat kunstnikku pigem puhtprovokatiivses soovis raputada soola (veel) kinnikasvamata haavadele ja koguda (kuri)kuulsust solvatud rahvuslike tunnete arvel. Projekti “After-War” temaatika üritas hõlmata ajajärku Eesti aladel Teisest maailmasõjast kuni tänapäevaste postsovetlike paineteni ajaloo, identiteedi ja poliitika vallas. Venemaa ütleb, et Eestit ei okupeeritud vägivaldselt, vaid et Eesti astus “vabatahtlikult” Nõukogude Liitu, ja nõnda näib arvavat ka suurem osa sellest 25 protsendist rahvastikust, keda nimetatakse Eestis vene keelt kõnelevaks “vähemuseks”. Eesti-vene segaperest pärit kunstnik ise kinnitab, et ei taha valida pooli. Ometigi näitavad tema dokumentaalfilmid ja -videod (sh Moskvas filmitud “Pribaldid” 2006. aastast, pronkssõduri teemaline “Monoliit” 2007. aastast ja Eesti võidusamba monumendi püstitamist käsitlev “Et meeldiks kõigile” 2011. aastast), et kujutletava “enamuse” ühiskondlik-poliitilises sfääris toimetavatel inimestel tuleb ette küllaga piinlikke momente, ja seda paraku mõlemal pool keelelis-rahvuslikku rindejoont.

Norman on oma senises kunstipraktikas keskendunud just nende “piinlike momentide” armutule väljatoomisele. See on olnud protsess, kus nii autor kui vaataja puutub kokku nii “monopoolsete” riiklike ajalookontseptsioonide, rivaalitsevate välispoliitikate kui ka rahvuse ja rahvusliku identiteedi konstrueerituse problemaatikatega. See protsess algab tegelikult juba Normani bakalaureusetööga “Geniaalsuse väli” (2003), jätkub joonistuste seeriaga “Müstiline raadio” (2004) ja saab tõelise hoo sisse videoga “Kontakt” (2005). Kui esimeses esitletakse pseudoteadusliku “õppefilmi” kujul hüpoteesi, et Albert Einstein mõjutas endast välja kiirguva “geniaalsuse väljaga” enne tema sündi tegutsenud teadlasi inimkonna ajaloos, siis teises vaadeldakse, kuidas leiutati raadio Aleksandr Popovi poolt, keda venelased peavad raadio leiutajaks – mõlemal juhul on fookuses küsimus informatsioonist ja selle levikust ning “ajalooliste tõdede” sünnist. Edasi valmib “Kontakt”, lakooniline portreevideo, kus ametlikult monokeelses Eestis elav venekeelne noormees deklameerib märkimisväärsete raskustega oma alien’s passport’i kirjutatud eestikeelseid sätteid. “Mittekodaniku” aktsent on kange ja loetav informatsioon ei jõua talle ilmselgelt 100%-lt kohale, justkui oleks tegemist “kolmanda astme lähikontakti” tulnukaga. Videos kerkib esmakordselt konkreetses reaalpoliitilises võtmes esiplaanile tegelikult kogu Normani toodangut iseloomustav huvi n-ö paralleelsete reaalsuste, infoväljade ja ajalugude vastu, mis kannab kunstnikku edaspidi vääramatult uurimuslik-dokumentaalse kunstipraktika suunas. Näiteks “Et meeldiks kõigile” 2011. aastast kvalifitseerubki juba žanriliselt n-ö klassikaliseks täispikaks dokumentaalfilmiks, ja selle läbivaatamiseks ei ole enam ilmtingimata vaja arvestada filmi autori kunstnikutaustaga.

2005. aasta “Kontaktile” järgneb igatahes 2006. aastal ligi tunni aja pikkune dokumentaalvideo “Pribaldid”, mis on kunstniku portfoolios võtmelise tähendusega, kuna siin hakkab ta viimaks ometi rääkima n-ö oma lugu, kontekstualiseeritud ja üldistavat isiklikku biograafiat. Kui Norman 2006. aasta mais-juunis oma viimase Venemaa-reisi jooksul üles filmitud materjali kokkumonteerimise vormistamise lõpetas, ei olnud Tallinna kesklinnas Teise maailmasõja lõpus Nõukogude Liidu sõduritele püstitatud hauamonument veel linnaäärsesse sõjaväekalmistule teisaldatud. Ent “pronkssõduri” teema oli järjekordselt õhus ning ühiskond polariseerus iga miitingu või muu monumendiintsidendiga üha rohkem “eestlasteks” ja “venelasteks”. Seda, et sõna “venelased” kõlab eesti keeles pigem sõnana “okupandid”, teadis Norman varemgi, aga pöördvõrdelise ideoloogiafragmendi, et vene keeles eestlasi omakorda tihtipeale “fašistidega” võrdsustatakse, sai ta videolindile Moskvas juba enne tormilisi 2007. aasta aprilliöid Tallinna südames. Kunstniku autoripositsioon seisneb siin ootuspäraselt demonstreerimissoovis, et inimene on tähtsam kui riik, mis vajab eksisteerimiseks kodanikke nagu kodanik õhku hingamiseks, ja et enamjaolt püsivadki erinevad rahvusideoloogiad meis “uinunud” seisundis. “Прибалты”, nagu kutsutakse Venemaal Baltimaades elanikke, võtab kokku terve põlvkonna Eestis vene keelt kodukeelena rääkivate noorte inimeste seisundi – nende väreleva mitte-päriselt-siia-kuid-ka-mitte-sinna-kuulumise. Norman filmib oma kunagisi Tallinna põhikoolikaaslasi enam kui viisteist aasta hiljem Moskvas ja näitab, et iga individuaalse isiku kompleksset personaalsust esile tõstes taanduvad automaatselt tahumatud, küllaltki primitiivsed ja klišeedepõhised rahvuskuvandid, mida sisestavad inimesesse meedia, poliitika, ajalugu jne. Sel samal 2006. aastal Normani kolleegi Tanja Muravskaja alustatud plakatlik fotoseeria “Positsioonid” kohalikest kunstitegelastest, kes end paljaks koorinuna poseerivad Eesti riigilipuga, on sama medali teine pool – justkui deklareerides, et paradoksaalselt jääb lõpuks ka kõige kosmopoliitsemast grupitundest alles paljalt inimene ise ja ta riigilipp ehk see, kes sa oled ja kust sa tuled. Muu on kõik чепуха ja läbirääkimiste küsimus.

Andreas Trossek