KRIITIKA - Hannes Pikat, Ninanips kinganinadele ehk veelkord kõmulisest "Stiimuli puudumisest" Pariisis. – Artishok, 1.04.2010 [http://artishok.blogspot.com/2010/04/ninanips-kinganinadele-ehk-veelkord.html]

Nagu kuulda ja näha on olnud, avati Pariisi südalinnas 59 Rue de Rivoli`l Erkki Luuki kureeritud Kiwa, Toomas Thetloffi ja Taavi Piibemanni ühisnäitus „Lack of stimulus“, mille motoks "See on väga huvitav, onu.".

Artishok toob teieni skandaalseks kujunenud näituse vahetust kogemusest sündinud Hannes Pikkati följetoni ning lisame taustana siia juurde veel Kiwa ja Toomas Thetloffi rindearuanded.

Ninanips kinganinadele ehk veelkord kõmulisest "Stiimuli puudumisest" Pariisis

Kui nädalapäevad tagasi Pariisi galerii 59 Rivoli trepil peaaegu käpuli käisin, sajatasin endamisi oma laiskust, lohakust ja kanapimedust. Nüüd, kus seesama trepiaste on ületanud uudistekünnise, tean, et süüdi ei olnud minu töntsid jalad ega töntsid silmad, vaid tönts vaim. Ehk siis tavaline vaimupimedus, mida võib oodata inimeselt, kes käib näitustel haruharva ja kui käib, siis mütsiga löömas.

Tuleb tunnistada, et kontseptuaalkunstnike näitust ei maksa süvenemata läbi jalutada isegi siis, kui puudub igasugune stiimul. Ega ikka ei maksa küll. Ükskõiksus võib saada saatuslikuks ja sa ei pruugi isegi märgata, kuidas kõik sinuga juhtus.
Tagantjärele tean, et tookordne komistamine polnud muud kui mind ootamatult tabanud kunstikogemus. Kunstiteos oli mind kõnetanud, ilma et mul oleks teosest aimugi olnud. Enese aimamata olin osalenud performansis ja minu „etteaste“ oli olnud laitmatu, loomulik ja sundimatu. Seda võis lugeda vernissaažile kogunenute nägudelt, kust peegeldus emotsioone siirast ehmatusest varjamatu kunstinaudinguni. Pärastpoole oli võimalus isiklikult kaasa elada paljude teistegi vahetule komistamisaktile, kuid olukorra kogu ilu ja võlu jäi tookord lõpuni kohale jõudmata. Võib-olla olin ainus, ma ei tea, ometi, ka pime kana leiab tera, kasvõi nädal aega hiljem värsketest uudistest! Kohalekutsutud olid muudetud väljapaneku osaks, vabatahtlikeks taiesepikendusteks, mida publiku vahel salapäraselt ringi siuglevad soliidse väljanägemisega kunstikontseptualistid ise rahulolevalt konsumeerisid, veini ja snäkkide vahele ühe ja teisega vesteldes. Esialgu näis näitus tahumatu, tasapisi hakkab aga kohale jõudma selle mitmetahulisus. Tuleks tagasi minna lahtiste silmadega ja nüüd, kus see on ohutu, üles otsida ka kõik teised konksud, mis pealiskaudsele pilgule avastamata jäid.

Kunstnikud on kodus tagasi, aga nende kunst elab oma elu edasi loojaist sõltumata. Isegi see "aste, mida tegelikult polnud" ja mida nüüd tegelikult ka enam ei ole. Aga mis siis, kui keegi sel trepil sellegipoolest komistab? Kui keegi oma nina veriseks kukub absoluutselt ilma kunstniku abita? Kas veri trepiastmel on kunst ja kellele see kuulub — kunstnikule, ninaomanikule või galeriile? Kui kaugele kunst suudab minna? Quo vadis, ohtlik ja skandaalne eesti kunst?

On kunstikaugele uitlejale ninaprilli tehtud, Pariisi kolleegidele on konnasilmadele astutud, on tõstatatud suuri küsimusi. Järelikult võib näitust lugeda kordaläinuks juba praegu, kus see on alles poolepeal. Aga lootkem, et skandaale tuleb veel. Ja-jaa, ka Sinu teeklaasis võib ennast peita Loch Nessi koletis!

Hannes Pikkat

– „Kuidas läks?“
– „Asjad on käimas ja lähevad veel edasi.“

Koha taustast: Pariisi südalinnas aadressil 59 Rue de Rivoli on sügisest avatud kunstikeskus ja galerii, mis enne seda oli 10 aastat squat. Kunstnikest skvotterite aktiivse tegevuse tõttu ostis linnavalitsus (üle hulga aja vasakpoolne, sotside ja roheliste koalitsioon) pangale kuulunud maja ära, finantseeris remondi ja aitas avada kunstikeskuse. Logistiliselt asub 59 Rivoli ERITI heas kohas, Louvre`i ja Pompidou keskuse vahetus läheduses, inimestevoolu keskpunktis, seega eesti kunst on nähtavamal kui kunagi varem!

Näitusest "Lack of stimulus" lähemalt allpool olevas pressiteates, lühidalt — tegu eesti ERITI uue ideekeskse ja kontseptuaalse kunstiga. Näitus avanes kenasti — Eesti saatkond, Kultuuriministeerium ja Kaia Kiik 59 Rivoli galeriist aitasid avamisest ilusa sündmuse teha. Kohal oli ka ETV Pealtnägija võttegrupp ja suur hulk Pariisis elavaid eestlasi.

Täiskontseptuaalne näitus võeti üldjoontes kenasti vastu. Üllatusena vallandusid aga vahetult peale näituse avanemist seni pikka aega latentsena hõõgunud organisatsiooni sisemised vastuolud. Ühel pool kutselised mässajad, kes on nüüdse legaalse kunstikeskusena kaotanud oma peamised vaenlased (poliitiline kord, linnavõim, politsei), teisal seltskond, kes soovib üles töötada hästi toimivat kaasaegse kunsti keskust. Sõjaolukorra vallandanud päästikuks osutus näitus "Lack of stimulus". Kõnealune Toomas Thetloffi teos "Ettevaatust, aste!" ületas oma kontseptuaalsuses kriitilise piiri ning sattus endiste skvotterite vandalistliku tsensuuri objektiks. Iseenesest lihtne kontseptuaalne žest — ühe trepiastme 3 sentimeetrit kõrgemaks ehitamine tundus "süütutele mässajatele" piisavalt ohtliku ettevõtmisena — endised süütepudelite loopijad hakkasid ühtäkki vaenlasekuju puudumist kompenseerima murega näitusekülastaja turvalisuse pärast. Teos eemaldati öö varjus ja peideti kunstikeskuse nõukogu ülejäänud liikmete eest. Hetkel on selle asukoht teadmata nii näituse kuraatorile kui teose autorile. Kokkuvõtteks saab öelda, et näitus "Lack of stimulus" (ek „stiimuli puudumine“) täitis oma eesmärgi — füüsilised objektid suubusid täiskontseptuaalsesse ruumi. See on väga huvitav, onu.

"Lack of stimulus" nimel,
kiwa
toomas thetloff

tere indrek!

viibin hetkel pariisis , 'art security' frantsiisile kohalikku ostjat leidmas. kui see ei õnnestu, siis proovin vähemalt mõne agendi juurde värvata, sest head materjali on siin piisavalt!

kohe lähen ka politseisse oma kunstiteose varguse kohta avaldust kirjutama. eks näis kuidas sündmused edasi arenevad.

parimad tervitused!
ilm on sombune.
toomas